Pidamine
Lihaveiste pidamisel räägitakse peamiselt nende talvisest pidamisest, kuna suveperioodil on nad karjamaal. Mõningate eranditena on lihaveiseid võimalik pidada ka suvel laudas või lauda kõrval jalutuskoplis, kui karjamaa puudub. Sel juhul söötmine on lahendatud haljassööda ettevedamisega.
Lihaveistele sobivad lautadena kergehitised, kus oleks loomadel alati vaba väljapääs lauda kõrval olevasse jalutusaeda. Rakendada tuleks muidugi vabapidamist sügavallapanul paarkümmend looma ühes aias. Veised tunnevad end hästi nii nullilähedases temperatuuris kui 15 kraadise külma puhul. Tuleb arvestada, et iga vasikaga lehma kohta oleks laudas 6...7 m². Lauda ossa, kus peetakse lehmi koos vasikatega, tuleb eraldada latrid lehmade poegimiseks, mille mõõtmed soovitatakse 2,5 X 3,0 m². Sesoonse poegimise korral oleks on 100 lehma kohta vaja 18...20 latrit.
Täistsüklilise tootmise korral on lihaveiseid soovitav pidada järgmiste rühmadena: lehmad koos vasikatega, tiined mullikad, lehmikud, nuumpullid, sugupullid. Väiksema arvu loomade puhul võib kahte esimest gruppi pidada ka koos.
Lihaveistele sobivad lautadena kergehitised, kus oleks loomadel alati vaba väljapääs lauda kõrval olevasse jalutusaeda. Rakendada tuleks muidugi vabapidamist sügavallapanul paarkümmend looma ühes aias. Veised tunnevad end hästi nii nullilähedases temperatuuris kui 15 kraadise külma puhul. Tuleb arvestada, et iga vasikaga lehma kohta oleks laudas 6...7 m². Lauda ossa, kus peetakse lehmi koos vasikatega, tuleb eraldada latrid lehmade poegimiseks, mille mõõtmed soovitatakse 2,5 X 3,0 m². Sesoonse poegimise korral oleks on 100 lehma kohta vaja 18...20 latrit.
Täistsüklilise tootmise korral on lihaveiseid soovitav pidada järgmiste rühmadena: lehmad koos vasikatega, tiined mullikad, lehmikud, nuumpullid, sugupullid. Väiksema arvu loomade puhul võib kahte esimest gruppi pidada ka koos.
Söötmine
Karjamaasööt on tähtsaim lihaveiste sööt, kuna seda sööta kasutavad nad kõige pikema perioodi vältel. Lihaveistele kasutatakse mitmesuguseid karjamaa liike. Looduslikult karjamaalt saadud sööda hulk ja kvaliteet on väga erinev, sõltudes suuresti karjamaa taimekooslusest ja saagikusest. Loodusliku karjamaa rohi on suve algul hästi söödav ja selle mineraalainete sisaldus on ligilähedane kultuurkarjamaa omale. Kui looduslikku karjamaad ei väetata, on rohus proteiinisisaldus märgatavalt väiksem kui väetatud aladel. Väetatud karjamaarohi sisaldab lihaveiste jaoks küllaldaselt vitamiine. Siin on ka rohkelt mineraalaineid. Näiteks 45...60 kg karjamaarohtu (ammlehma päevane tarve), sisaldab talle vajalikul hulgal kaltsiumit, fosforit ja magneesiumi. Naatriumit on karjamaarohus küll väga vähe, aga kaltsiumit seevastu enam kui vaja. Soola peab lisama kogu karjatamisperioodi vältel. Lisaks tuleks veel anda magneesiumit sisaldavat mineraalainet. Kui loodusliku karjamaa taimekoosluses on ristikut, tõuseb rohu proteiinisisaldus. Suve algul on noores rohus
lihaveiste jaoks proteiini piisavalt. Kultuurkarjamaa rohi on lihaveistele parim ja oma saagikuselt võib see ületada keskmise loodusliku karjamaa oma kümnekordselt.
Lihaveiste ööpäevaringne vaba liikumine karjamaal on eelduseks suurepärasele tervisele ning aitab vältida haigusi. Karjamaarohu rohke söömine on parim viis looma toiteainete vajaduste rahuldamiseks. Päikesevalguses sünteesib looma organism enesele vajalikus koguses D-vitamiini. Kogu suve laudas pidamisel võivad loomadel tekkida ainevahetushäired, sigimise langus jne.
Hea saagikusega kultuurrohumaal võiks ühel hektaril olla kuni 2,5 ammlehma koos vasikatega, puis- ja rannaniitudel 0,8...1,0 ja metsa ning niidukarjamaadel 0,3...0,5 ammlehma. Aastavanuseid noorveiseid võib olla kõikidel juhtudel peaaegu kaks korda rohkem. Karjamaaperiood peab olema maksimaalselt pikk, varakevadest hilissügiseni. Karjamaa saagikuse languse korral sügisel, tuleks karjamaal anda loomadele lisasööta.
lihaveiste jaoks proteiini piisavalt. Kultuurkarjamaa rohi on lihaveistele parim ja oma saagikuselt võib see ületada keskmise loodusliku karjamaa oma kümnekordselt.
Lihaveiste ööpäevaringne vaba liikumine karjamaal on eelduseks suurepärasele tervisele ning aitab vältida haigusi. Karjamaarohu rohke söömine on parim viis looma toiteainete vajaduste rahuldamiseks. Päikesevalguses sünteesib looma organism enesele vajalikus koguses D-vitamiini. Kogu suve laudas pidamisel võivad loomadel tekkida ainevahetushäired, sigimise langus jne.
Hea saagikusega kultuurrohumaal võiks ühel hektaril olla kuni 2,5 ammlehma koos vasikatega, puis- ja rannaniitudel 0,8...1,0 ja metsa ning niidukarjamaadel 0,3...0,5 ammlehma. Aastavanuseid noorveiseid võib olla kõikidel juhtudel peaaegu kaks korda rohkem. Karjamaaperiood peab olema maksimaalselt pikk, varakevadest hilissügiseni. Karjamaa saagikuse languse korral sügisel, tuleks karjamaal anda loomadele lisasööta.
Talvine söötmine
Kui meie vabariigis hakati lihaveiseid alates 1978. aastast rohkemaarvuliselt kasvatama, püstitati esialgu eesmärk mitte oluliselt kasutada piimaveistele varutud kvaliteetseid söötasid. Talveperioodil söödeti neid möödukalt, anti peamiselt põhku ja vähesel määral silo, kasutati kõige madalakvaliteetsemaid söötasid. Neile kogemustele tuginedes pidid lihaveiseid kasvatavad farmid neid seisukohti hiljem korrigeerima, sest madalakvaliteetsete söötade kasutamise puhul ei saadud täisväärtuslikke järglasi, loomad tiinestusid halvasti ja neil esines hulgaliselt tervisehäireid. Kvaliteetseid söötasid kasutades ja söödakoguseid suurendades paranes olukord tunduvalt
Ammlehmadele antakse laudaperioodil tavaliselt rullsilo ja põhku. Loomulikult on sobiv sööt ka hein, kui seda on võimalik ise toota või osta. Rullsilo võib arvestada looma kohta umbes 30 kg päevas. Kui lehmad on karjatamisperioodi lõpul heas toitumuses, siis võivad nad talveperioodi jooksul poegimisperioodi alguseks lahjuda ja kaotada oma kehamassist 50...100 kg. Sellistele lehmadele võib laudaperioodi algul anda 10...20% vähem tavapäraselt ettenähtud söödast. Lehmad saavad puudujääva energia karjamaaperioodil naha alla kogutud rasvast. Kui ratsioon on proteiinivaene, siis võetakse organismi elutegevuseks vajalik proteiinihulk looma lihaskoest. Heas toitumuses lehmale ei ole see kahjulik, siiski ei või teda lasta ka liialt lahjuda. Eesmärgiks peaks ikkagi olema lehmade suhteliselt ühesugune toitumus kogu aasta jooksul. Sügisel on oht, et vanemad lehmad liialt rasvuvad, see on aga halb seetõttu, et nende poegimine kevadel on raske. Mõnedel juhtudel ei anta neile talveperioodil peale põhu midagi. Üldjuhul söödetakse ammlehmi ainult põhisöödaga, jõusööta võiks ratsiooni lisada kuni 2 kg vaid pärast poegimist, eriti kui lehmad ei ole veel täiskasvanud.
Prantsuse päritoluga tõugude (šarolee, limusiin ja nende ristandid piimatõugudega) ammlehmade söötmisel peab hoolikamalt jälgima loomade toitumust. Lehmi ei tohi liialt hästi sööta, kuna neil võib sel juhul kergesti esineda poegimisraskusi. Seetõttu tuleks heas toitumuses lehmi talveperioodil sööta 5...10 % alla normi.
Esimese põlvkonna liha- ja piimatõu ristandlehmad nõuavad ratsioonis normikohast energia- ja proteiinihulka ja keskmise kvaliteediga koresööta. Neil loomadel puudub organismis karjamaaperioodijärgne rasvavaru, sest kogu sööt kulub piima tootmiseks.
Lehmikuid tuleks sööta selliselt, et nende ööpäevane juurdekasv ei ületaks 800...1000 g piiri. Vastasel korral ei arene nende eesmaod vajalikul määral hilisemaks põhisöötade maksimaalseks kasutamiseks. Liigse nuumamise korral kannatab loomade sigimisfunktsioon.
Pullmullikaid peaks pärast võõrutamist kohe tugevalt söötma, et saada nende realiseerimisel rümba kõrgeväärtuslikud tapaomadused. Pärast võõrutamist anda isukohaselt head heina või põhku ja rullsilo. Kindlasti peaks lisama ratsiooni ka jõusööta. Rusikareegel on selline, et iga 100 kg elusmassi kohta anda 1 kg jõusööta. Jahu peaks olema jämeda struktuuriga, veel parem kui antakse pressitud e. valtsitud teravilja. Ka enne realiseerimist oleks nende 3 kuuline lõppnuum vajalik, sest see parandab tunduvalt rümba kvaliteeti, mis lõppkokkuvõttes suurendab müügihinda. Näiteks Prantsusmaal antakse 800 kg-le nuumpullile kuni 12 kg jõusööta päevas. Kuid selliste noorpullide lõppnuum ei anna efekti, kes eelneval perioodil ebapiisavalt kasvasid.
Sugupulle söödetakse samade söötadega nagu ammlehmigi. Jälgida tuleb seda, et pullid paaritusvabal perioodil liialt ei rasvuks, sest see vähendab nende hilisemat sugulist aktiivsust.
Allikas: www.pikk.ee
Ammlehmadele antakse laudaperioodil tavaliselt rullsilo ja põhku. Loomulikult on sobiv sööt ka hein, kui seda on võimalik ise toota või osta. Rullsilo võib arvestada looma kohta umbes 30 kg päevas. Kui lehmad on karjatamisperioodi lõpul heas toitumuses, siis võivad nad talveperioodi jooksul poegimisperioodi alguseks lahjuda ja kaotada oma kehamassist 50...100 kg. Sellistele lehmadele võib laudaperioodi algul anda 10...20% vähem tavapäraselt ettenähtud söödast. Lehmad saavad puudujääva energia karjamaaperioodil naha alla kogutud rasvast. Kui ratsioon on proteiinivaene, siis võetakse organismi elutegevuseks vajalik proteiinihulk looma lihaskoest. Heas toitumuses lehmale ei ole see kahjulik, siiski ei või teda lasta ka liialt lahjuda. Eesmärgiks peaks ikkagi olema lehmade suhteliselt ühesugune toitumus kogu aasta jooksul. Sügisel on oht, et vanemad lehmad liialt rasvuvad, see on aga halb seetõttu, et nende poegimine kevadel on raske. Mõnedel juhtudel ei anta neile talveperioodil peale põhu midagi. Üldjuhul söödetakse ammlehmi ainult põhisöödaga, jõusööta võiks ratsiooni lisada kuni 2 kg vaid pärast poegimist, eriti kui lehmad ei ole veel täiskasvanud.
Prantsuse päritoluga tõugude (šarolee, limusiin ja nende ristandid piimatõugudega) ammlehmade söötmisel peab hoolikamalt jälgima loomade toitumust. Lehmi ei tohi liialt hästi sööta, kuna neil võib sel juhul kergesti esineda poegimisraskusi. Seetõttu tuleks heas toitumuses lehmi talveperioodil sööta 5...10 % alla normi.
Esimese põlvkonna liha- ja piimatõu ristandlehmad nõuavad ratsioonis normikohast energia- ja proteiinihulka ja keskmise kvaliteediga koresööta. Neil loomadel puudub organismis karjamaaperioodijärgne rasvavaru, sest kogu sööt kulub piima tootmiseks.
Lehmikuid tuleks sööta selliselt, et nende ööpäevane juurdekasv ei ületaks 800...1000 g piiri. Vastasel korral ei arene nende eesmaod vajalikul määral hilisemaks põhisöötade maksimaalseks kasutamiseks. Liigse nuumamise korral kannatab loomade sigimisfunktsioon.
Pullmullikaid peaks pärast võõrutamist kohe tugevalt söötma, et saada nende realiseerimisel rümba kõrgeväärtuslikud tapaomadused. Pärast võõrutamist anda isukohaselt head heina või põhku ja rullsilo. Kindlasti peaks lisama ratsiooni ka jõusööta. Rusikareegel on selline, et iga 100 kg elusmassi kohta anda 1 kg jõusööta. Jahu peaks olema jämeda struktuuriga, veel parem kui antakse pressitud e. valtsitud teravilja. Ka enne realiseerimist oleks nende 3 kuuline lõppnuum vajalik, sest see parandab tunduvalt rümba kvaliteeti, mis lõppkokkuvõttes suurendab müügihinda. Näiteks Prantsusmaal antakse 800 kg-le nuumpullile kuni 12 kg jõusööta päevas. Kuid selliste noorpullide lõppnuum ei anna efekti, kes eelneval perioodil ebapiisavalt kasvasid.
Sugupulle söödetakse samade söötadega nagu ammlehmigi. Jälgida tuleb seda, et pullid paaritusvabal perioodil liialt ei rasvuks, sest see vähendab nende hilisemat sugulist aktiivsust.
Allikas: www.pikk.ee